Miks inimesed üldse midagi teevad, mõtiskles ta edasi, pakkudes esimesele kohale leivateenimise vajaduse, aga kui see on olemas… „Järgmisena võib tulla päevakorda emotsiooni ja ilu loomine, millegi päris ise tegemine.“

 Ants, kes on elu jooksul käinud läbi palju koole ja koolitusi, nendib, et mõnikord võib mehe koolitusele jõudmise taga olla hoopis naise käsi. Tal endal on varrukast võtta kohe vähemalt kaks koolitust, kuhu jõudis tänu naise suunamisele. „Neist ühele, „Saare mees kokkab“, pani abikaasa mind kirja veel enne kui minuga rääkidagi jõudis.“

 Koolitus kui elamus

 Kunagisele Saaremaal spetsiaalselt meestele suunatud koolitusele jõudsid Antsu sõnul enamus mehi naiste mahitusel. „See on see, kui naine märkab koolitust, mis mehele sobib.“

 Ükski koolitusel osalenud meestest ei tulnud kohale lihtsalt pliiti ja panni uudistama, selleks olid kõik toidutegemisega liigagi hästi sina peal. Paar korda kuus õhtuti toimunud kokkusaamised andsid kõigile midagi täiesti uut ja üllatavat. „Ühel koolituspäeval venisid meeste näod eriti pikaks, kui kuulsid, et menüüs on täna ainult taimetoidud,“ meenutab Kuningas. „Tursked käed, mis varem peamiselt vaid grillkahvlit tunnistanud, hakkisid, vormisid ja küpsetasid kevadrulle, püreestasid kikerherneid ja ribastasid porgandeid. Vastu ka hakata ei saanud, sest koolitajaks olnud restorani perenaine teadis täpselt, kuidas olla ülesannete jagamisel resoluutselt malbe ja saavutada soovitud eesmärk. Koolituspäev jäi kõigile säravalt meelde eelkõige taimetoidu tegemisest ja pärastisest degusteerimisest saadud suurepärase elamuse tõttu.“

 Ligi pooleaastast koolitustsüklit julgeb Ants tagantjärele kirjeldada just elamuskoolitusena, kus iga koolituspäeva lõppedes kujunes olulisemaks küsimuseks, millal on järgmine kord?

 „Paraku on nii, et ega mees niisama mingile suvalisele koolitusele ei lähe. Trillallaa-trullallaa ei ole enamasti meeste teema. Reeglina peab mehe jaoks olema koolitus kas vahetult tema ametiga seotud või peab see teda tõsiselt käivitama hobist või huvist kantuna,“ tõdes Ants. „Vahel võib mees ka naise suunamisel osa võtta mõnest oluliseks osutuvast koolitusest, kuhu omal algatusel jõudnud ei oleks.“

 Huvist lähtuv õppimine

 Õppimine on Antsu jaoks ennekõike huvide rahuldamine. „Olen paljusid asju õppinud, mida ma eluliselt iseenesest ei vaja, aga õppimise kaudu saadud kogemus on andnud midagi juurde, mis on mind kindlasti rikastanud,“ sõnab mees. „Õppimine võib olla puhas intellektuaalne vajadus, aga ka küsimus suutlikkusest ja saavutamisest.“ Näitena toob Ants olukorra, kus tekkis vajadus parandada purunenud sülearvuti ekraan. „Muidugi oleksin võinud viia arvuti salongi, aga kiiret ei olnud ja veel põnevam oli ise proovida,“ jagas ta kogemust, mis juhatas toona Google’i ja YouTube’i kaudu uue kogemuseni. Selgus, et eduelamus võib olla vaid paari kliki kaugusel. „Teadmine, et saan vajadusel hakkama, andis juurde paraja annuse enesekindlust ning suurt sisemist rahulolu.“

 Hea keskkond toob õppija tagasi

 Juristina tuleb Antsul käia sageli koolitustel, mis aitavad ametis ajaga sammu pidada. „Mis aga puudutab vabahariduslikke koolitusi, siis see maailm on midagi muud,“ leiab ta. „Need koolitused aitavad elu säravana hoida.“

 Koolitustel peab ta üheks väga oluliseks osaks koolitaja poolt loodavat head keskkonda, millest võib sõltuda, kas õppija järgmisele koolitusele üldse läheb. Antsu hinnangul igal koolitusel sellega ei arvestata. „Meil on praktiliste koolituste pakkujate hulgas neid, kes on küll oma ala vaieldamatud profid, aga kes täiskasvanute koolitamisest muhvigi ei tea,“ ütleb Ants ja toob näite ühest hiljutisest koolitusest, kus ta koges meistri väga kõrget erialast professionaalsust, kuid samas ka koolituse rabedust ja läbimõtlematust, oskamatust võhikule oma suurepäraseid teadmisi edasi anda. „Sellistel koolitustel osalemine ei tekita elamust,“ võtab ta kokku oma tõdemuse.

 Töökoht kui arengulõks

 „Olen päris palju mõelnud Eesti ühiskonda sobivast elukestvast õppest, täiskasvanute koolitamisest, ümber- ja täiendõppest. Meil on palju loosungitena eksisteerivaid arengukavasid, mis enamustel juhtudel ei too kaasa vajalikke muutuseid. Juba praegu oleme silmitsi uue probleemiga, et meil on hulgaliselt turismi, lennunduse ja laevanduse taustaga inimesi, kellele on vaja uut jõukohast rakendust leida. Linnades oleks see isegi võimalik ja mõeldav. Samas vajaksid ka paljud maapiirkondade inimesed võimalust ümber- ja täiendõppeks viisil, et see võimalikult vähe segaks inimese igapäevast palgatööd,“ arvab Ants.

 „Mina saan oma aega ise käsutada. Aga meie külas elab noormees, kes on keevitamise ära õppinud omal käel ja kelle töö tulemust on nauding vaadata. Tal oleks juurde vaja teoreetilisi teadmisi ja paberit ehk kutset, mille omandamisel tekiks võimalus keevitaja erialal edasi liikuda. Et tema igapäevatöö keevitamist ei sisalda, siis puudub tööandjal nii vajadus kui ka huvi töötajat keevitajate kursustele saata,“ räägib Kuningas. „Nii võib töökohast saada arengulõks inimesele huvipakkuva ja sobiva ameti omandamisel.“

 Ants on arvamusel, et täiend- või ümberõpet pakkuvad koolitused peaks töötajate jaoks olema kättesaadavad ka õhtuti või siis nädalavahetustel. Ideaalis peaks koolitus olema kättesaadav töö- või elukoha lähedal. „Loomulikult on võimalus, et tööandja lubab töötaja tööga mitteseotud koolitusele töö ajal, aga see kõik nõuab mitmepoolset tahet. Kui inimene lõpetab oma päevatöö kuskil pärapõrgus ja koolitus toimub teises pärapõrgus, siis reeglina jääbki vajalik koolitus saamata,“ nendib Kuningas. Seega ei ole võimalus õppida ja ennast täiendada kõigile nii ilmselgelt kättesaadav.

 Juhuse tahtel koolitajaks

 Akadeemias Nord õppides ja seejärel ise õhtuse statsionaari tudengitele loenguid andma hakates, hakkas ta terasemalt jälgima, mis teeb ühest õppejõust hea koolitaja. „Loenguid ja seminare ette valmistades küsisin endalt, mille pärast ma ise tuleksin tudengina õhtul peale päevatööd auditooriumisse ja mis hoiaks mind mitte ainult ärkvel, vaid ka täie tähelepanu juures.“ Ants, kes on nüüdseks kutsega täiskasvanute koolitaja, tunnistab, et kõik need kunagised küsimused on jätkuvalt aktuaalsed. Ise ta hindab koolitaja juures oskust aidata õppijal avastada midagi uut, mille peale on ilma koolituseta raske tulla, suutlikkust muuta ka kuiv teema õppija jaoks haaravaks looks. Antsu sõnul peab ta oluliseks ka ühest juhuslikust koolitusgrupist terviku sulatamise oskust ning võimet olla ja jääda ausaks. „Koolitaja võib olla professionaal, kuid isegi sellisel juhul ei ole ta kõiketeadja. Kui ikka mõnda asja ei tea, siis tuleb seda ka tunnistada ja vastus koos õppijatega välja selgitada.“

 Õppimise teekond võib alata nii otsesest vajadusest kui ka lihtsalt huvi rahuldamisest. Mõnikord on abi kaaslase suunavast käest, mõnikord sõbralt saadud vihjest. Vahel piisab pelgalt kiusatusest ennastki proovile panna, kui oled saanud elamuse teise inimese kaunilt tehtud tööst.