See on koht, kus on vaja ka kõigi vabaharidusliidu liikmete aktiivset osavõttu.
Probleem seisneb kontrolli olulises suurendamises ja otsustusõiguse andmises vabaharidusliku koolituskeskuse registreerimise ja eelkontrolli üle administreerivale riiklikule institutsioonile. Leian, et selline tee ei ole kuidagi vastavuses vabaharidusliku mõtteviisi ja põhiseadusliku tegevusvabaduse valguses.


Saan aru, et peamine eesmärk on tegelikult suurema kontrolli saavutamine selle üle, kes on õiged ja kes mitte ning kellel oleks õigus saada ESF pirukast jupike oma toidulauale. Sokrates oleks kindlasti jäänud ukse taha, Diogenes aga oleks igal juhul põlatud juba ainuüksi tünni tõttu. Olen veendunud, et selline tee tapab pakutava koolituse võimalikult laiapõhjase spektri. Jäävad ainult õiged, kuulekad, joonlauale vastavad.

Arvan, et ei ole oluline mitte eelkontroll, vaid tegelik nõuete täitmine ja tagasiside koolituse vajalikkuse/sobilikkuse üle. Eelkontrolliga seame paljude vabahariduslike koolituskeskuste ette lukustatud ukse. Võin julgelt väita, et enamus vabahariduslikke koolituskeskuseid ei tegutse n.ö täispäeva ja nende tegevust ei saa mõõta sama mõõdupuuga nagu rahvaülikoolide jt oma, kes omavad avalikest vahenditest tasustatud koosseise.
Seega ei saa iial nõuetekohaseks nt loodusteraapia koolitusi pakkuvad, kes hoiduvad igasugusest internetist ja kutsuvad mõistusele telefonide ülimasskasutuse maailmas. Kui loodusteraapia koolitus pakub hädas ja vaevatutele koolitust, kuidas vabaneda nutiseadmesõltuvusest ja läheneda loodusele, siis sellises uues süsteemis ei oleks neil absoluutselt mingit kohta, sest KODULEHTE JU EI OLE!

Eelkontroll oleks kindlasti ka alus edukale kaasaegsele nõiaprotsessile - kui sul pole kodulehte ja seetõtu sind ei ole EHISES, siis oled saatanast :)

Akrediteerimine on sama kepi teine ots - tekitab taas võimaluse väita, et sokraatlikud või diogeneslikud koolituskeskused ei ole need õiged, kes üldse omaks õigust siin päikese all olla ja avalikest vahenditest, sh ESF-i vahenditest toetust saada.

Seaduse terminoloogia lihtsustamise ja arusaadavuse parandamise osas olen poolt. Praegu vaatab suur osa inimesi nii õigusakte kui ka aktsepteeritud õppeasutuste keelekasutust nagu vasikas uut aiaväravat. Akronüümide jms asenduskeele (samuti juriidilise kantselliidi) kasutuselevõtt on tervitatav seni, kuni see on asjaosalistele siseringis vajalik ja ei tekita filtrit õigete ja mitteõigete vahele. Need filtrid on aga praeguseks juba väga tihedad.

Ka raadiost kuulen sageli mingeid niitõpilasi ja vaevatud vähemusele suunatud märksõnu, millest ma tavakodanikuna aru ei saaks, kui ei oleks kogemata vastavaid materjale lugenud. Järsku me Eestis vajame midagi muud? Kuigi ollakse vaimustuses meie õpilaste saavutuse üle maailmas, ollakse siiani arvamusel, et ka meil on massiliselt kirjaoskamatuid, kes väga vajavad koolitust aga ei saa koolitustes osaleda seetõttu, et nad on ühiskonna poolt alla surutud...  Järsku on meie ühiskond natuke teine ja meid ei saa lüüa sama joonlauaga nagu mõnda teist kolooniat, kus elataksegi oma elu pappkastides.

Järsku on Eestis hoopis kõigile vaja ümber- ja täiendõpet, et olla edukad ja eluvõimelised ka muutuvates tingimustes ja tagada ümber- või täiendõppe kättesaadavus maksimaalsete võimaluste ulatuses ja seda enne, kui inimene satub prügikasti taha!?

Kirjutasin selle sõnumi teadlikult vinti natuke üle keerates, et mõte läheks laiemalt liikuma ( sest täna (veel) õnneks neid kirjeldatud ohtusid otseselt ei ole), aga kontrolli rangem kehtestamine kõige üle juba paistab. Näen seda oma töös väga sageli.

Kartaago tuleb kukutada! (esmases algtekstis oli üleskutse "hävitada").
Oleme leebemad ja ütleme oma EITAVA seisukoha vabahariduse eeltsensuurile ja kohustuslikule akrediteerimisele.


Elagu Eeltsensuurita  VABA Haridus!

Ja muideks, ma ei ole purjus! Tulin just kohtust vaidlemast ja radikaalselt vaba võitlusvaim ei olnud kirjutamise ajaks veel raugenud :)